Eesti geotehnika aegade hämarusest
Kuigi Eesti Geotehnika Ühing sai alles kümneaastaseks, ei sündinud ta ometi tühjale kohale. Tegelikult kuulus Eesti “asutaja isaks” loetava ning oma tööga Ameerika Ûhendriikides geotehnika alal rahvusvahelise kuulsuse omandanud prof. Leo Jürgensoni tegevuse läbi 1936. aastal asutatud Rahvusvahelise Pinnasemehhaanika ja Vundamendiehituse Ühingu rajajate hulka. Leo Jürgensoni tuletati veel viimse ajani maailma eriteadlaste ringkondades tunnustavalt meelde, seda põlvkondade vahetumisest hoolimata.
Aeg Eesti allaneelamiseni oli toona siiski liiga lühike, et oleks jõutud oma vastava ühingu moodustamiseni, ehkki nii ehitusaluste uurimise, pinnasemehaanika ja erialaselt põhjendatud vundamendiehitusega loomulikult ka neil aegadel tegeleti.
Erialase killustatuse olukorras, samuti asjatundjate nappuses otsustati Eestis jõud ühendada. Sügisel 1960 moodustati “Eesti Tööstusprojekti” juurde mitme projekteerimisasutuse ja paari kõrgkooli, samuti Geoloogia Instituudi esindajaist initsiatiivgrupp, kes valmistas ette üle-eestilise I ehitusgeoloogia nõupidamise aprillis 1961. Konverentsi otsusel alustas 26. jaanuarist 1962 tollase Riikliku Ehituskomitee (tegeles ehituspoliitika juhtimisega ENSV-s) juures tegevust esimese erialanõukoguna Geotehnika Komisjon (kuni märtsini 1969 Ehitusgeoloogia Komisjon, muudetud nimi vastas nagu konverentsidegi puhul tehtava sisule paremini), mis ühendas vastava ala juhtivaid spetsialiste Eestis ja võttis meie pinnaseprobleemide lahendamise ja geotehnika arengu Eestis oma südameasjaks.
Alates 1961. aastast on Eesti geotehnika konverentse regulaarselt toimunud kokku 12 korral.
Alates septembrist 1968 ulatus meie tegevus ka üle Eesti piiride: eestlaste ettepanekul ja leedulaste toetusel hakati regulaarselt läbi viima Balti geotehnika konverentse, mis algsel kolme Baltimaad haaranud tegevusest on tänaseks omandanud tõelise laia rahvusvahelise ulatuse (viimasest, 10.-st 2000.a. Pärnus, võtsid osa 11 riigi esindajad). Ilmselt võtab see konverentsikett üle ka punaimpeeriumi lagunemisel katkenud Läänemere maade pinnasemehaanika ja vundamendiehituse konverentside idee, aga võibolla liituvad siia ka juba aastakümneid kestnud Põhjamaade geotehnikapäevad – ühinemine ühes küllaltki samalaadsete geotehniliste probleemidega regioonis oleks igati loogiline.
Kogu see eelmainitud tegevus on erialases kirjanduses (tosin kogumikke, sadu artikleid, paar monograafiat ja arvukalt kõrgkoolide õppematerjale) leidnud laialdast käsitlemist. Jääb ainult rõhutada, et kõik see lõi soodsa aluse nii Eesti Geotehnika Ühingu rajamiseks kui ka nüüd Keskkonnaministeeriumi juures tegutseva Geotehnika Komisjoni tegevuse jätkumiseks.
Ago Vilo
Tallinnas 25.11.2002